Ära lase konkurendil oma edust kasu lõigata

Plastjäätmeid töötlev OÜ Rexest Grupp andis oma tootmislahenduse kaitseks möödunud aastal USAs ja Euroopas sisse kolm patenti. Tavaliselt segaplastijäätmed lihtsalt põletatakse, aga Rexest Grupp suudab materjali taaskasutada, töötlusel saadav materjal on omakorda täielikult taaskasutatav. “Sellega suudame anda kilekotile ja plastpakendile sisuliselt uue ning igavese elu,” märkis ettevõtte juhatuse liige Aarne Saare­väli.

Tema sõnul on patendid sisse antud toor­materjalide keemilisele kompositsioonile ning tööstustehnilistele lahendustele, mille lõpptulemusena on võimalik sorteerimata segaplasti jäätmetest toota ehitusmaterjale.

Saareväli ütles, et ettevõte tundis juba aastaid tootmisprotsesse, mis võimaldavad segaplastijäätmetest valmistada homogeenseid polümeerseid tooteid. “Kui me vaatasime ringi ja otsisime sarnaseid lahendusi mujalt maailmast, siis nägime, et sellise toor­materjali ümbertöötlemine ning uuesti kasutusele võtmine on igal pool maailmas alles väljakutse. Sellest tulenevad ka plastijäätmete probleemid ookeanides ja mujal looduskeskkonnas,” märkis ta.

Võimatu sai võimalikuks

Kodus leiduvatel toiduainepakenditel on erinevad tähised, näiteks võib majoneesipakilt leida tähise HDPE (high-density polyethylen), jogurtitopsi all on kirjas lühend PS (polystyrene), kilekottidel LDPE (low-density polyethylen). 

Lisaks nii-öelda puhtale massile võib plasttoode olla kombineeritud mitmest erinevast materjalist. “Normaalne plastitööstus sellist segu ei taha, seda enam, kui plastijäätmed on määrdunud ja sisaldavad lisaks orgaanikat või muid võõriseid,” märkis Saareväli. Ta ütles, et nende tegevuse lähtepunkt oli, et just sellist segu peab saama taaskasutada.

Saarevälja sõnul küsisid nad nõu kümnetelt asjatundjatelt ja said enamasti vastuseks, et teaduslikest põhjendustest tulenevalt ei ole võimalik eri tüüpi polümeere ühildada. Ometi on see ettevõttel õnnestunud. “See näitas, et meie tootmistehnoloogilised lahendid on unikaalsed ning väärivad patentimist,” nentis ta.

Targematelt küsiti abi

Saarevälja hinnangul on patendi taotlemine üsna keeruline. “Ilma patendieksperdita ei ole asjatundmatul isikul võimalik orienteeruda erinevate seadusnüansside, võimaluste ja patendikaitsete vahel,” märkis ta. Seetõttu pöördus ettevõte patendiekspertide poole.

Saareväli sõnul oli spetsialiste vaja näiteks selleks, et teha patendiuuringuid, otsida analooge ja võrreldavaid tehnilisi tasemeid. Et kaitset taotleda, tuleb tuvastada toote uudsus. Eksperdi poole pöördumine on Saarevälja hinnangul esimene samm, mis patendi taotlemisel astuda tasub. “Ekspert võib jõuda ka seisukohale, et uudsust ei ole ning edasi pole mõtet minna,” nentis ta. 

Rexest Grupp sai kinnituse, et nad teevad midagi uudset, niisiis on patendi taotlemine mõistlik. “Me ei ole kohanud ühtegi analoogset ja võrreldavat toodet, mida väidetaks olevat toodetud sarnasest toorainest ning sarnaste meetoditega,” märkis Saareväli. 

Patentide taotlemisele kulus Saarevälja sõnul märkimisväärne summa, üle 10 000 euro. Samas võib patendi olemasolu aidata laieneda välisturgudele. “Meil käivad läbirääkimised toodangu turustamiseks USAs,” lausus Saareväli.

Tootjale tundmatu maailm

Patentide taotluse kinnitusi on oodata aga alles 2016. aastal. Kuidas kindlustada, et patent jõustuks enne, kui keegi teine jõuab turule sarnase tootega? “Ilmselt see ei olegi võimalik,” sõnas Saareväli. Ta lisas, et juhul kui peaksid tekkima patendivaidlused, võrreldakse patentide prioriteedikuupäevi ning patendikaitse ulatust. “See maailm on meile tegelikult täiesti tundmatu, me ei tea, kui reaalne on tegelikult ühte tööstuspatenti kaitsta,” tõdes Saareväli.

Patendiameti infoosakonna teabe­talituse juhataja Eve Tammaru sõnul võib patenditaotluse menetlus Eestis kesta kolm-neli aastat, kuid leiutis saab ajutise kaitse juba taotluse esitamise kuupäevast alates. “On vaja lihtsalt kiirustada patenditaotluse esitamisega,” märkis ta. 

18 kuud pärast taotluse esitamist avaldab patendiamet taotluse. Kui mõni teine ettevõte alustab tootmist pärast patenditaotluse avaldamist, on tegemist patendiomaniku ainuõiguse rikkumisega. Kui juhtub aga, et keegi teine alustab tootmist patenditaotluse esitamise ja avaldamise vahelisel ajal, peab Tammaru sõnul patenditaotleja talle kirjalikult teatama patenditaotluse esitamisest. 

Erandjuhul ehk varakasutamisõigusega saab patendiametile esitatud toodet või leiutist toota ka keegi teine peale taotleja. “Kui teine isik kasutas leiutist enne samale leiutisele patenditaotluse esitamist, tehes seda heauskselt ja patenditaotlejast sõltumatult, võib ta jätkata leiutise kasutamist, säilitades kasutamise üldiseloomu endisena,” märkis Tammaru.

Ärgatakse liiga hilja

Eestis taotletakse patente harva ega teata suurt midagi kasuliku mudeli võimalusest, ütles patendiameti infoosakonna teabe­talituse juht Eve Tamm­aru. Kasuliku mudeliga saab kaitsta üldiselt samu leiutisi, mis patendiga. Selle taotlemine on odavam, kuid ei anna sama laiaulatuslikku kaitset.

Tammaru tõdes, et mõnikord jääb patent või kasulik mudel taotlemata mõtlematusest. Kuna kõigi meie ettevõtjate tööstusomandi kaitse teadlikkus ei ole väga kõrge, jäetakse tähelepanuta, et oma intellektuaalomandi kaitsmine on üks konkurentsivõime tõstmise võimalus. “Mõnikord ärgatakse alles siis, kui keegi teine on sama tootega turule tulnud,” nentis ta.

Eksport ebastabiilsesse riiki on äri savijalgadel

Toodangu müümisel välisturule tuleb mõelda sihtriigi poliitilisele olukorrale.

Mehitamata lennumasinaid tootva Threod Systemsi kliendid on enamasti avaliku sektori institutsioonid ja sõjaväelised struktuurüksused, rääkis ettevõtte müügijuht Indrek Vimberg tarneahelakonverentsil “Edu valem”.

Vimbergi sõnul sõltutakse tootmises palju allhankijatest. Näiteks ostetakse sensoreid, mida Eestis ei toodeta. “Sensoreid toodavad peamiselt USA ja Rootsi,” ütles ta. “Kui Vene saatkond teeb Ameerika saatkonnale noodi, et nende sensoreid müüakse koos droonidega kusagil terroristidele, siis meie hange peatatakse, toimub menetlus, mis kestab paar aastat. Lõpuks muidugi selgub, et tegelikult ikkagi ei müüdud, aga meie äri seisab,” kirjeldas Vimberg. Seetõttu üritatakse tuua ette­võttesse nende komponentide arendused, mida võib välispoliitika mõjutada.

Droonide müük sõltub Vimbergi sõnul kaitse- ja välispoliitikast. “Meie turg on väljas välisministeeriumi leheküljel, kus on riikide nimekiri, kuhu tohib müüa. Kõik kaubad, mis me riigist välja viime või ka tagasi toome, näiteks asjad messidelt, liiguvad läbi välisministeeriumi taotluse ehk tuleb taotleda strateegiliste kaupade ekspordi-impordi luba.”

Joogitootja A. Le Coq avastab Aafrika turgu. Sierra Leone kõrval eksporditakse toodangut ka Burundisse ja Nigeeriasse. Ettevõtte juhi Tarmo Noobi sõnul moodustavad ekspordist lõviosa siidrid ja long drink’id, vähem eksporditakse õlut. Kui Burundis on Noobi sõnul tooted juba müügile jõudnud, siis Nigeeriasse on konteiner küll saadetud, kuid pole teada, kas alkohoolsed joogid on kohalikele juba ka kättesaadavad.

Ebola tegi tellimustele lõpu

Burundist on saabunud juba ka uus tellimus, samuti on elavnenud eksport Sierra Leonesse. “Ebola tõttu oli meil Sierra Leone vahepeal täiesti nulli jäänud,” märkis Noop. Praeguseks on müük taas käivitunud ja igal kuul saadab ­A. Le Coq Sierra Leonesse üks-kaks konteinerit alkohoolseid jooke.

Nigeeriast uut tellimust pole aga tulnud. “See kontakt ei ole huvitatud, viidates poliitilisele olukorrale,” lausus Noop. Ta lisas, et tegelikult on poliitiline olukord ebastabiilne praegu nii Burundis kui ka Nigeerias, kus toimuvad presidendivalimised.

Ebastabiilsus iseloomustab paljusid Aafrika riike, mistõttu Noobi sõnul teadlikku eksporti sinna ei arendata. “Kogu see poliitiline kultuur on seal meie mõistes ikkagi väga võõras ja need muutused, mis võivad toimuda, võivad toimuda üleöö. Selle turuga arvestama hakkamine on savijalgadel äriplaan,” sõnas Noop ja lisas, et pigem on praegune eksport vaid täiendav boonus kogu müügile.

Noobi hinnangul sõltub eksport Aafrikasse sellest, millised riigid näitavad ise A. Le Coqi vastu huvi üles. “Mingit teadlikku eksporditegevust me tegelikult Aafrikasse ei arenda, aga no loomulikult me ei ütle neile ka ära, kui nad soovivad meilt kaupa saada ja tellida,” lausus ta.

Autor: Merilin Sarapuu, kaasautor